Riigieelarve augu lappimisega ei tohi ohustada Eesti riigi ja selle elanike turvalisust. Politsei, päästeameti ja häirekeskuse töötajate arv on saavutanud kriitilise piiri, millest allapoole liikuda ei saa. Seda olukorras, kus sisejulgeolekule esitatakse üha kõrgemaid nõudmisi nii riigipiiri valvamise, kriisiennetuse kui küberkaitse valdkonnas. Siseministeeriumi allasutused, kelle eelarvet on niigi märkimisväärselt õgvendatud, vajavad pigem lisarahastust.
Riigi- ja Omavalitsusasutuste Töötajate Ametiühingute Liidu juht Kalle Liivamägi rõhutab, et halvima stsenaariumi korral, milleks valmistutakse, suureneb sisejulgeoleku töötajate koormus mitmekordseks. “Kuidas me siis tagame Eesti ja elanike turvalisuse? Eestis on sisejulgeoleku rahastamine üks Euroopa madalaimaid. Viimased kümmekond aastat oleme poliitilistes ringkondades, sealhulgas Siseministeeriumis tegelenud selle valdkonna töötajate töötasude suurendamisega. Esmaseks eesmärgiks on jõuda miinimumtasudega riigi keskmise töötasuni ja 2027. aastaks 1,2kordse riigi keskmise töötasuni. Eelarves kärpeid tehes nihkuvad need eesmärgid aga kaugesse tulevikku,” märkis Liivamägi, viidates valdkonna madalale palgatasemele.
Täiendavad kärped sisejulgeoleku valdkonnas – päästes, politseis ja häirekeskuses – tähendaksid teenuste halvenemist, mis võib viia olukorrani, kus näiteks tulekahju korral on päästemeeskonna kohale jõudmise ajaks majast alles vaid tukid. Inimelusid ja vara sellisel viisil ei päästa.
Eesti Päästeala Töötajate Ametiühingu juht Kalle Koop näeb mõju mujalgi: “Lisakärped ohustavad ka päästjate palgaeesmärgi saavutamist. Koos planeeritava tööajamuudatusega, kus 24-tunnised vahetused asendatakse osaliselt 12-tunnistega, on suur oht, et paljud päästjad leiavad tulusama tegevusvaldkonna ja lahkuvad töölt. Päästjad on pettunud, kuna poliitikute lubadused on jätkuvalt täitmata, lahendusi pole näha ja palkade külmutamine võib juba 2025. a muuta olematuks nn “enneolematult suure” palgatõusu mõju. Enamgi veel – päästja palk võib lähiajal kahaneda öötöö eest makstava lisatasu vähenemise arvelt.”
Raha ära võtmine sisejulgeolekust suurendaks märkimisväärselt riigi julgeolekuriske, sest päästjad, politseinikud ning häirekeskuse töötajad on esimesed kriisireageerijad – alates abikõnede vastuvõtmisest kuni pääste- ja politseioperatsioonide läbiviimiseni. Nende töö on hädavajalik elanikkonna turvalisuse ja riigi sisemise stabiilsuse tagamiseks. Seetõttu tuleks otsida riigieelarve tasakaalustamiseks teisi rahastamisvõimalusi.
Politseiteenistujate Ametiühingu esimees Helen Kommussar rääkis: “Kui kärbe tuleb, siis peab ka loobuma mingi teenuse osutamisest – olgu selleks siis teenindussaalide lahtiolekuaegade lühendamine passi kättesaamiseks, riiklikult valvatavate objektide ja isikute kaitse vähendamine või muu teenus. Arvestada tuleb ka sellega, et iga palga tõttu lahkuva patrullpolitseinikuga võib reageerimisaeg tavakodaniku jaoks pikeneda, kuna pole piisavalt inimesi välja saatmiseks. Nii võime jõuda olukorrani, kus siseturvalisust tahaplaanile lükates jõuame tagasi 90-ndatesse ja meie turvatunne pole enam iseenesestmõistetav. Elanike turvatunne selliste otsustega ei säilu.”
Üheks võimaluseks on Helen Kommussare, Kalle Liivamägi ja Kalle Koopi arvates tõsta makse neil, kel jõukust enam. Riigitöötajate ametiühingute juhid soovitavad valitsusel kaaluda hoopis pankadele lisamaksu kehtestamist. Eesti on ainus Balti riik, kel sellist maksu veel pole – alguses Leedu ja hiljem Läti on juba asunud pankadelt lisamaksu koguma. Pangamaksu alternatiivina tasuks aga tõsiselt kaaluda maksuküüru kaotamise ära jätmist.
Lisainfo:
