Oktoobrikuu algas Eestis 2026. aasta riikliku töötasu alammäära läbirääkimised,
mille järgmine voor on 31. oktoobril.
Kaia Vask: miinimumpalga tõus on tööandjatele jõukohane ning ei tapa ettevõtlust
Kui keegi kahtleb selle taustal, kas üleriigiline miinimumpalk on vajalik, siis piisab tema ümberveenmiseks sissevaatest töötajate palgaellu Narva linnas. Narvas on miinimumpalk töötajate igapäevane reaalsus. Juulis kirjutas ajalehes „Gorod“ avaldatud artiklis Roman Vikulov, et Narvas saab 27 protsenti tööealistest elanikest miinimumpalka või veel vähem.
Kui nüüd keegi veel väidab, et miinimumpalk tuleks veel ära kaotada või piirkondlikuks muuta, siis küsigem endalt ausalt: kas Eestis (mille keskpaigast jõuab igasse riigi nurka umbes kahe tunniga) on Narvas elav inimene vähem väärt kui tallinlane?
Ametiühingute keskliidu juhina arvan, et miinimumpalk on garantii, mitte lubadus. On ahvatlev rääkida ettevõtjate vajadustest või töötajate soovist tegutseda paindlikult nii tööaja kui palga vaates. Tururegulatsioon ilma riikliku töötasu alammäärata tähendab, et töötaja hakkab kuluartiklina võistlema näiteks rendi, elektri või toorainega. Et nendeta pole aga võimalik üldse midagi toota, jääb kaotajaks ikkagi töötaja.
Eriti haavatavad on töötajad väikestes linnades ja äärealadel, kus töövõimalusi on vähe ja konkurents tööandjate vahel pea puudub. Riiklik töötasu alammäär on nende inimeste viimane kaitse tööandjapoolse ärakasutamise eest.
Eesti miinimumpalk on üks madalamaid Euroopa Liidus, sel aastal on see ainult 886 eurot kuus (bruto). Samal ajal maksavad toidukorv, eluase ja transport sama palju või enamgi kui Lääne-Euroopas. Meil pole mitte liiga kõrge miinimumpalk, vaid elukalliduse suhtes häbematult madal üleüldine palgatase.
Mõõdukas ja etteplaneeritud miinimumpalga tõus, nagu see on praegu paika pandud tööandjate ja ametiühingute vahel 2023. aastal sõlmitud hea tahte leppes, on ettevõtjatele jõukohane. Ametiühingute juhina väidan seetõttu, et riiklik miinimumpalk peab jääma ja tõusma koos Eesti keskmise palgaga.
