Avaliku teenistuse reformi proovikiviks pole paragrahvid, vaid ametnike sõltumatuse ja riigi usaldusväärsuse säilimine, kirjutab Kaia Vask.
Avaliku teenistuse seaduse uus eelnõu lubab valitsuse sõnul suuremat paindlikkust ja konkurentsivõimet, kuid küsimus ei seisne vaid töökorralduse nüanssides. Kui ametnike ametisuhted muutuvad tähtajaliseks, on ohus midagi palju enamat: riigi usaldusväärsus ja ametnike sõltumatus.
Avaliku võimu kandja roll ei ole võrreldav erasektori töötaja omaga. Seal võib suurem kollektiivselt läbiräägitud paindlikkus olla majanduslikult põhjendatud, kuid avalikus teenistuses tähendab see ametniku sõltumatuse lõhkumist. Kui ametnik peab pidevalt arvestama ametiaja lõppemisega, siis kaob julgus teha otsuseid, mis võivad võimule olla ebamugavad, kuid ühiskonna huvides hädavajalikud.
Illimar Pärnamägi märkis ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris õigesti, et sõltumatu ametnikkond pole lihtsalt osa tööjõust, vaid põhiseadusliku korra tugisammas. Kui see tugisammas nõrgeneb, kõigub kogu riigi stabiilsus.
Reform teenistujaid kaasamata on demokraatia karikatuur
Eriti häiriv on asjaolu, et ametiühinguid ja ametnikke ei kaasatud eelnõu koostamisse. Seadusemuudatused, mis muudavad oluliselt ametnikke töötingimusi, sünnivad nendega läbi rääkimata.
“Töörahu ja usaldust ei saa üles ehitada, kui neid, keda reform puudutab, ei peeta vääriliseks laua taha kutsuda.”
See ei ole dialoog ega partnerlus, vaid ühepoolne diktaat. Kui riik räägib paindlikkusest, ent samal ajal välistab ametiühingud ametnike ja töötajate esindajatena arutelust, on tegemist silmakirjalikkusega. Töörahu ja usaldust ei saa üles ehitada, kui neid, keda reform puudutab, ei peeta vääriliseks laua taha kutsuda.
See on juba põhimõtteline küsimus: kas me elame riigis, kus töötajate hääl loeb, või riigis, kus otsused sünnivad tagatubades?
Põhjamaad on valinud paindliku tee koos ametnike sõltumatusega
Eesti ei pea jalgratast leiutama. Põhjamaade kogemus näitab, et avaliku teenistuse reformi saab teha nii, et paindlikkus ja ametnike sõltumatus käivad käsikäes. Seal on kadumas klassikaline eristus ametnike ja töölepinguliste töötajate vahel, aga see pole toonud kaasa kaost ega streigilaineid.
Vastupidi, tugevad ametiühingud, selged kollektiivlepingud ja tasakaalustatud streigiõigus on loonud püsiva töörahu. Tugev ametiühinguliikumine ei tähenda mitte pidevaid streike, vaid stabiilseid kokkuleppeid, mis annavad nii teenistujatele kui ka riigile püsiva kindlustunde.
Paindlik juhtimine ei pea tähendama seega ametnike õigusliku kaitse lõhkumist. Põhjamaade mudel tõestab, et see on võimalik.
Reformi proovikiviks saab riigi usaldusväärsuse säilimine
Avaliku teenistuse reformi tegelik proovikivi ei peitu paragrahvides ega ametiaja pikkuses. See peitub usalduses. Kas ametnikud saavad jääda sõltumatuks ja seista kodanike huvide eest? Kas riik suudab ehitada partnerlust oma teenistujatega või jätkab nende üle otsustamist ilma neid kuulamata?
Kui ametnikest saavad poliitilised kohatäitjad, ei kaota mitte ainult nemad, kaotame meie kõik. Kodanikud kaotavad kindluse, et riigi institutsioonid on erapooletud ja usaldusväärsed. See on hind, mida Eesti ei saa endale lubada.
Avaliku teenistuse reformi tõeline mõõdupuu pole loosungid paindlikkusest ja konkurentsivõimest, vaid ametnike sõltumatus ja töörahu. Eesti ees on valik, kas ehitada üles põhjamaine mudel, kus teenistujate õigused ja riigi huvid on tasakaalus, või minna edasi rajal, kus ametiühingud on tasalülitatud ja ametnikest saavad poliitilised kohatäitjad.
Esimene tee tugevdab riigi usaldusväärsust, teine aga õõnestab seda. Küsimus on lihtne: kas me tahame riiki, mis seisab kodanike kõrval, või riiki, kus ametnikud täidavad poliitiliste tellimuste järgi ajutisi rolle? Vastus sellele küsimusele määrab, millisesse Eestisse me tulevikus elame.
