Just poliitiline pealiskaudsus on olnud põhjus, miks Eestis sooduspensione reformida pole suudetud. Paraku võib nii minna ka nüüd, kuigi ametiühingute koondatud tagasiside on olnud väga konstruktiivne ja edasiaitav.
Kuigi minister Riisalo kohtus mitmete elualade esindajatega, pole see teda nakatanud sisulisi läbirääkimisi pidama. Pigem loeb tema väidetest välja elukauget helikopterivaadet, mis aga sugugi ei aita lahendada inimeste ja Eesti riigi ees seisvaid tegelikke probleeme.
Pingutusest vabam on nimetada asju nõukogudeaegseks (tegelikult ju oma süü, et on nõukogudeaegne, mitte kaasaegses kontekstis reformitud) ja sellega naeruvääristada täna reaalselt töötavate inimeste reaalselt eksisteerivaid probleeme. Põlva haigla keskmise temperatuuriga, millele minister oma selgitustes üldkeskmiste kaudu viitab, pole siin kahjuks mitte midagi ära teha. On tõsi, et näiteks lennujuhid vajavad umbes kümme aastat enne pensioniiga täiesti uut karjääri mitte tervislikel põhjustel. Tervis on korras. Lihtsalt nad ei saa enam ohutult teha oma tööd ja nende litsentsi ei pikendata. Ka ooperilauljatel esineb teatud eas häälekadu, mis ei ole meditsiiniline probleem, aga tõmbab järsu kriipsu alla senisele karjäärile. Mis on selles inimlikus hädas nõukogudeaegset, jääb mõistetamatuks.
Oleme ministrile kinnitanud, et kokkulepe on võimalik. Kuni kokkulepet pole, kavatseme töötada eelnõu vastu täiel rindel, sealhulgas hoolitsedes, et see Riigikogus vajalikke hääli ei saaks. Nende aastate jooksul, mil Reformierakond opositsioonis istus, on Eestis jõuliselt arenenud euroopalik sotsiaaldialoog, kus olulised töö- ja sotsiaalelu mõjutavad otsused lepitakse kokku tööandjate, ametiühingute ja valitsuse kolmepoolsete kõneluste kaudu. Osapooled on tõestanud, et suudavad väga kiiresti ja sisukalt luua töökohtade päästeplaane, tuua töösuhetesse turvalist paindlikkust, parandada ravi- ja töötuskindlustuskaitset. Tagasikukkumine Ansipi päikesevalitsuse aega pole kellegi huvides.
Et võtta ministrilt võimalus Eesti Vabariigi professionaale kergekäeliselt nõukogudeaegseteks tembeldada, toon siin ära meie poolt välja pakutud kompromisslahendused, mille üle me ministriga arutada tahame. Vastavalt erialale tuleb kombineerida 2-3 nendest, et sooduspensionide kaotamisega kaasnevaid riske maandada. Hea uudis on, et samasugused teenused on vajalikud ka väljaspool tänaseid soodusnimekirju olevatele erialadele. Meie ettepanekute rakendumisel võiks pensionieelse tööhõive tase ja kvaliteet oluliselt paraneda, võimaldades nii tõsta ka pensionimakseid tunduvalt enam kui ministri nimetatud 140 eurot aastas.
Karjääri lõppemine enne pensioniiga loob ebakindlust tuhandetele töötajatele. Samas pole üleminek ühelt erialalt teisele – täiesti uuele – sugugi mitte lihtne. Sujuv üleminek ja katkematu töölkäimine nõuavad lisaks olemasoleva töö kõrvalt uue õppimisele veel väga head planeerimise ja enesejuhtimise oskust, aga ka tööandja mõistmist. Sageli on inimesed oma viimastel hetkedel veel väga nõutud ja talle õppimiseks aja võimaldamine ei tule kõne allagi. Nii või teisiti ei saa me seda koormat ilma igasuguse toeta jätta igale töötajale endale kanda. Inimesed vajavad selles abi! Luua tuleb läbimõeldud karjäärivahetusprogramm Töötukassa juures.
Tänase regulatsiooni järgi ei too tervise tõttu töölt vabastamine töötajale mitte mingeid hüvitisi. On absoluutselt vastuvõetamatu, et tervistkahjustavat tööd tegev inimene, kel lõpuks tervis sel määral järele annab, et ta enam tänasel ametil töötamist jätkata ei saa, jääb kõige kehvemasse seisu. Seepärast tuleb tervise tõttu töölt vabastamine võrdsustada hüvitiste osas koondamisolukorraga.
Tööst põhjustatud haiguse saanud inimestele tuleb anda piisav hüvitis ilma üle jõu käiva protseduurikata. Need kutsehaiged, kes on suutnud oma huumorimeelt säilitada, jutustavad oma kogemusest, et kui töölt saadud haigus ei tapa, siis äraelamiseks vajaliku hüvitise saamiseks nõutud kohtutee koos sellega kaasneva aja-, raha- ja närvikuluga, tapab kindlasti. Paljud kujutavad seda kadalippu õudusega juba ette ja loobuvad seetõttu hüvitise nõudmisest üleüldse.
Vähemtervisliku või lühema karjääriga töö tegemist saab kompenseerida tööandjapensioniga, mida saab töötaja karjääri vahetumisel vajadusel kasutada lisapuhvrina ümberõppimise ajal. Tublimad tööandjad seda juba rakendavad, aga seni, kuni see pole tööandjatele kohustuslik, on vähemtublisid raske lõpuni motiveerida ja üldine tase jääb väga ebaühtlane.
Sooduspensionide kaotamine lõikab teravalt sisse teise suurde debatti – kuidas suudab Eesti hallata rohepööret energeetikas. 2019. aastal toimunud süsinikukvoodi hinna tõus viis Eesti põlevkivienergia tootmise konkurentsist välja ja peatas mitmeks kuuks. Tööta jäi 1500 kaevurit-energeetikut, kuid protsessi laiemat mõju on hinnatud kuni 6000-7000 töökohale. Rohepööre on reaalsus, kuid see pole ka parimate kavatsuste korral täiel määral juhitav. Nii on enamus Euroopa riike loonud erandi, millega ülemineku valdkonna töötajate vanemat generatsiooni toestatakse just sooduspensionitaoliste meetmetega. Nõuame ka meie Ida-Virumaale erandit.
Loodame hiljemalt Jaanuari keskpaigas ministriga töiselt maha istuda ja pehmendusmeetmed sisukalt kokku leppida. Seniks peame jõulurahu!
