Ametiühingute kasutamata potentsiaal nõrgestab meie demokraatiat.
Eestis on palju inimesi, kes ei ole ühel või teisel põhjusel praeguse olukorraga rahul – kas on hinnad liiga kõrged, palgad liiga madalad, ei ole erialaseid töökohti jne. See on loomulik. Igasuguse ühiskondliku korralduse mõjud põhjustavad kellegi jaoks rahulolematust. Oluline on see, kuidas ühiskonnakorraldus rahulolematusega toime tuleb.
Mis juhtub rahulolematusega demokraatlikus mitmeparteisüsteemis? Tänase Eesti jaoks on probleemiks see, et liberaaldemokraatlik süsteem 1) on olemuselt vastutust ja võimu hägustav ning, 2) ei suuda kanaliseerida ühiskondlikust korrast tekkivaid pingeid ja rahulolematust süsteemi parandamise suunas.
Vastutuse ja võimu hägustumine on tuttav. Ühiskond justkui teab, kes on seadusandliku ja täitevvõimu juures, kes võtavad vastu otsuseid ning muudatusi, kannavad vastutust. Siiski jääb häguseks, kes on prohmakates ja ebapopulaarsetes otsustes süüdi – küll vastutavad ametnikud, siis majanduspartnerid, opositsioon või eelmine valitsus.
See on loomulik osa liberaaldemokraatiast, sest iga poliitiku jaoks läbib kommunikatsiooni ja otsuste vastuvõtmist soov osutuda tagasivalituks. See on aspekt, mida meil tuleb liberaaldemokraatia puhul aktsepteerida.
Teine probleem seisneb ühiskondlikus debatis ja institutsioonidel. Majanduskasvu edendavate parteide loosung „tõusuvesi tõstab kõiki paate“ ei lahenda endiselt kõigi inimeste rahulolematust, sest ka majanduskasvu ajal elavad paljud inimesed peost suhu.
Rahulolematust tekib alati, kuid sellega ei tegeleta. Inimeste jaoks mõjub rahulolematuse ignoreerimine ja debati vältimine ühiskonnast võõrandavalt1, suunates inimesi äärmuslike või süsteemivastaste parteide rüppe, kes kanaliseerivad pahameele või lausa viha identiteedipõhiste joonte alusel.
See tähendab, et probleemides nähakse süüdlasena rahvuslikke, religioosseid või seksuaalseid vähemusi, kes ei mahu kitsaste grupitunnuste alusel ühiskonda. Sellisel alusel on rahulolematuse maandamine võimatu ning võib äärmisel juhul viia vihakuritegudeni.
Politoloog David Ost2 on Poolat uurides rõhutanud ühiskondliku pahameele käsitlemata jätmist olulise tegurina paremäärmuslike parteide tõusul. Paremäärmuslikud parteid on aga korduvalt (Poolas, Ungaris, Slovakkias) saanud ohuks demokraatlikule korrale, õõnestades neutraalseid institutsioone, külvates korruptsiooni ning piirates inimvabadusi.
Rahulolematuse mahasalgamine või kõrvalesuunamine ei kaota seda ära. Seetõttu näeme süsteemivastaste parteide kasvu nii Eestis kui teistes demokraatlikes riikides. Inimesed pettuvad senises korras ning hakkavad suurema tõenäosusega toetama parteisid, kes lubavad populistlikult „täielikku muutust“, tõelise „rahva“ esindamist ning senise „eliidi“ vastu võitlemist. Kuidas käsitleda masside õigustatud rahulolematust nii, et see ei ohustaks demokraatlikke institutsioone?
Vastus seisneb rahulolematuse kanaliseerimises. Inimesed peavad tajuma, et neil on võimalik oma sõnum kuuldavaks teha. Erinevad politoloogid3 on argumenteerinud, et rahulolematus tuleb organiseerida majanduslike joonte alustel. Eesti jaoks tähendaks see seda, et rahulolematuse allikatele otsitakse lahendusi majandusest, mitte identiteedist.
Ajalooliselt on majandusliku rahulolematuse väljendamiseks töölised organiseerunud ametiühingutesse, mis on efektiivselt vahendanud majanduslikke nõudmisi poliitikasse. Teiste riikide kogemus näitab, et muuhulgas on ametiühingud kaitsnud demokraatlikke õigusi4 ning süvendanud demokraatlikke praktikaid5.
Tõsi, ametiühingute ja ettevõtjate huvid põrkuvad olemuslikult, mistõttu on vajalik ühiskondlik kompromiss, kus kõik osapooled tunnistavad, et demokraatia säilitamise nimel tuleb teha järeleandmisi, et igat uut valimistsüklit ei alustaks polariseerumise ja sildistamise ralli.
Rahulolematuse kanaliseerimine majanduslike joonte alusel võimaldab organiseerunud demokraatlikel institutsioonidel – ametiühingutel – nõuda kohendusi ühiskonna majanduslikus korralduses. See tugevdaks Eesti demokraatlikke organisatsioone, ühelt poolt kasvatades ühiskondlikku solidaarsust ning teisalt õõnestades äärmuslike poliitiliste jõudude mõju.
Küsimus pole selles, kas kõik inimesed saavad ühiskonnaga rahul olla, vaid kuidas tegeleda inimeste rahulolematusega, mis ühiskonnakorraldusest tekib? Ajalooliselt on ametiühingud ja tööliste organiseerumine taganud universaalse valimisõiguse, kaheksa-tunnise tööpäeva, vanaduspensioni ja mitmed teised olulised seaduslikud muudatused just majandusliku rahulolematuse kanaliseerimise kaudu.
Tegu pole kaugeltki kihutuskõnega ametiühingutele, vaid nentimusega, et kui nende pingetega ei hakata Eesti ühiskonnas tegelema, ei ole ühegi demokraatia jaoks välistatud Poola, Ungari või Slovakkia saatus. Poliitilised jõud, kes pole ajalooliselt tööliste organiseerumisest vaimustuses olnud, peavad valima, kas aidata kaasa ühiskondliku debati tekkimisele ning pingete leevendamisele või hakata igal valimistel rinda pistma aina tugevamate illiberaalsete poliitiliste jõududega.
Kasutatud allikad:
[1] Annela Anger-Kraavi, „Annela Anger-Kraavi: Usaldust Ei Ole Ja Omasid Ei Hoita,“ ERR, August 19, 2025, https://www.err.ee/1609773963/annela-anger-kraavi-usaldust-ei-ole-ja-omasid-ei-hoita.
[2] David Ost, Defeat of Solidarity: Anger and Politics in Postcommunist Europe (Ithaca, N.Y.: Cornell University Press ; Bristol, 2006).
[3] Colin Crouch, Social Europe: A Manifesto (Berlin, Germany: Social Europe Publishing, 2020); Wolfgang Streeck, „The Road Right,“ New Left Review 152, no. March-April (March 31, 2025): 35–49, https://doi.org/10.64590/fkz.
[4] Kenneth Roberts, „Labor and Democracy: Constructing, Deepening, and Defending Citizenship Rights,“ in The Cambridge Handbook of Labor and Democracy, ed. Angela B. Cornell and Mark Barenberg (Cambridge University Press, 2022), 36–48.
[5] Jasmine Kerrissey and Evan Schofer, „Union Membership and Political Participation in the United States,“ Social Forces 91, no. 3 (March 2013): 895–928, https://www.jstor.org/stable/pdf/23361125.pdf.
Avaldatud autori loal!
Artikkel on esitatud Delfi arvamuskonkursile: VÕTA VÕIM!
Fotol: Tõnn Viik (paremal) arutamas Läti režissööri Maris Martinsonsiga laulupeo alguse üle.
Foto autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
