On 1. mai, tasustatud vaba päev ja töörahvapüha, mida tuntakse ka kevadpühana. Mõlemad nimetused annavad lootust: kergemale elule, päikesepaistele ja vabadusele meelt avaldada. Vabadusele võtta sõna, avaldada arvamust ja kohati lausa Eestile vabadust nõuda, nagu tegid eestlased 1917. aastal Petrogradis demonstratsioonil osaledes ja Eestile autonoomiat nõudes.

Üritus „Täna me ei tööta” kestab täna Tallinnas Burger Boxis kuni kella 22-ni. Sa jõuad veel minna ja koos teistega töörahva püha tähistada. Või siis kevadpüha. Eks seegi ole vabadus – valik, kumb püha on sinu jaoks olulisem.

Ometi oleme 1.mai tähendusest üksjagu unustanud. Osa meist arvab isegi, et 1. mail peaks tööl käima. Nii väljendas end hiljuti ERR-is parlamendivälise erakonna Parempoolsed poliitik Tõnis Kons, kes tegi ettepaneku kuulutada 1. mai asemel riigipühaks hoopis 25. veebruar.

Nõustun täielikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna riigikogu fraktsiooni aseesimehe Heljo Pikhofi vastusega Konsi ettepanekule: „1. mai on üle Euroopa tunnustatud riigipüha, mil meenutatakse, et tööväärikus, sotsiaalne õiglus ja majanduslik areng peavad käima käsikäes.” Pikhof lisas ka, et kaheksatunnine tööpäev, tasustatud puhkus ja tööohutus ei ole tulnud iseenesest. Need on sündinud pika ja sageli keerulise võitluse tulemusena.

See kõik on võimalik, sest 121 aastat tagasi läksid töölised Tallinnas, Tartus ja mujalgi tänavale. Nad nõudsid kaheksatunnist tööpäeva. Need olid meie vaarvanemad, keda me näinud ei ole, kuid kelle südikus aitab tagada, et meie töötingimused oleksid kontrollitud ja tervist säästvad, töökorraldus mõistlik ning tööpäeva lõpuks jaguks meil veel energiat perega koos olla ja hobidega tegeleda.

Ka tänases kiiresti muutuvas töömaailmas ei ole 1. mai tähendus sugugi vähenenud. Me käime tööl. Enamik meist, kel vanust 20 ja rohkem. Paljud isegi 70-aastaselt ja vanemana, sest pension on nadi ja arved suured. Mõned meist töötavad mitmel kohal.

Meil on põhjust olla tänulikud manalateele läinud ametiühinguliikmetele, töölistele ja nende peredele, kes kivi kivi haaval ladusid sillutist meie tänasesse tööellu. Aga see tee ei ole veel valmis. Viimasel ajal kaovad poolelioleva tee äärest taas kivid. Korrastatud ehitusmaterjal on upakile lükatud ning ametiühingutel seisab ees suur töö: tuua töötajad taas ühe mütsi alla, kivid ritta seada ja teed edasi ehitada.

Astu sinagi ametiühingusse, sest koos oleme tugevad!

@ametiühingud valivad muidugi töörahva püha.