On 1. mai, tasustatud vaba päev ja töörahvapüha, mida tuntakse ka kevadpühana. Mõlemad nimetused annavad lootust: kergemale elule, päikesepaistele ja vabadusele meelt avaldada. Vabadusele võtta sõna, avaldada arvamust ja kohati lausa Eestile vabadust nõuda, nagu tegid eestlased 1917. aastal Petrogradis demonstratsioonil osaledes ja Eestile autonoomiat nõudes.

Tallinnas Burger Boxis tähistati 1. maid üritusega “Täna me ei tööta”

Kella 15–22 kestnud kohtumine tõi kokku inimesed, kes arutlesid selle üle, kelle või mille heaks me üldse töötame. Miks tähendab töö nii sageli väsimust, mitte vabadust? Kas kestlik tulevik saab sündida ületöötamise pealt? Ja miks paistab palgatöö olevat meie elu suurim mõõdupuu?

Ametiühinguid tutvustavas arutelus rääkisid Ametiühingute Keskliidu esindajad 1. mai tähendusest, tööaja normide kujunemisest, ametiühingute sõltumatusest, liikmemaksudest, paindlikust töötamisest, kollektiivläbirääkimistest ja töötajate kaasotsustamise võimalustest. Juttu tuli ka sellest, miks on tööandjad olnud edukad lobitöös ning mida teha siis, kui inimestel on huvi organiseeruda, aga napib kogemust või julgust esimest sammu astuda.

Arutelude vahele kõlasid poeetilised sekkumised ning päeva lõpus peeti maha pidu, millega tähistati kollektiivset jõudu parema maailma loomisel. Sest 1. mai ei ole ainult meenutamise päev. See on ka kokkutulemise, jõu kogumise ja tuleviku kujundamise päev.

@ametiühingud tähistavad muidugi töörahva püha

Töörahva püha tähistamine on oluline, sest just ametiühingud ja töötajate ühine tegutsemine on toonud meile õigused, mida kipume täna enesestmõistetavaks pidama: puhkuse, nädalavahetused, kaheksatunnise tööpäeva ja tööohutuse. Tööaja vähendamine ei ole ainult ajalooline loosung, vaid ka tänapäevane vastus läbipõlemisele, tervisekahjudele ja kliimakriisile. Heaks eluks ei piisa ainult palgatööst. Sama tähtsad on hool, kogukond, solidaarsus ja õigus päriselt puhata.

Ometi oleme 1.mai tähendusest üksjagu unustanud. Osa meist arvab isegi, et 1. mail peaks tööl käima. Nii väljendas end hiljuti ERR-is parlamendivälise erakonna Parempoolsed poliitik Tõnis Kons, kes tegi ettepaneku kuulutada 1. mai asemel riigipühaks hoopis 25. veebruar.

Nõustun täielikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna riigikogu fraktsiooni aseesimehe Heljo Pikhofi vastusega Konsi ettepanekule: „1. mai on üle Euroopa tunnustatud riigipüha, mil meenutatakse, et tööväärikus, sotsiaalne õiglus ja majanduslik areng peavad käima käsikäes.” Pikhof lisas ka, et kaheksatunnine tööpäev, tasustatud puhkus ja tööohutus ei ole tulnud iseenesest. Need on sündinud pika ja sageli keerulise võitluse tulemusena.

See kõik on võimalik, sest 121 aastat tagasi läksid töölised Tallinnas, Tartus ja mujalgi tänavale. Nad nõudsid kaheksatunnist tööpäeva. Need olid meie vaarvanemad, keda me näinud ei ole, kuid kelle südikus aitab tagada, et meie töötingimused oleksid kontrollitud ja tervist säästvad, töökorraldus mõistlik ning tööpäeva lõpuks jaguks meil veel energiat perega koos olla ja hobidega tegeleda.

Ka tänases kiiresti muutuvas töömaailmas ei ole 1. mai tähendus sugugi vähenenud. Me käime tööl. Enamik meist, kel vanust 20 ja rohkem. Paljud isegi 70-aastaselt ja vanemana, sest pension on nadi ja arved suured. Mõned meist töötavad mitmel kohal.

Meil on põhjust olla tänulikud manalateele läinud ametiühinguliikmetele, töölistele ja nende peredele, kes kivi kivi haaval ladusid sillutist meie tänasesse tööellu. Aga see tee ei ole veel valmis. Viimasel ajal kaovad poolelioleva tee äärest taas kivid. Korrastatud ehitusmaterjal on upakile lükatud ning ametiühingutel seisab ees suur töö: tuua töötajad taas ühe mütsi alla, kivid ritta seada ja teed edasi ehitada.

Astu sinagi ametiühingusse, sest koos oleme tugevad!

@ametiühingud valivad 1.mail töörahva püha