Eesti unistus on alati olnud läänelik elustandard ja see ei lase palgatõusu ja selle eelduste osas puhkama jääda
Paari aasta eest tegime lätlasest kolleegiga arvutusi, millal jõuame tänaste palgakasvudega Euroopa keskmiseni. Toonaseid keskmisi palku Euroopas ja meie koduriikides vastavalt 2% ja 6% pikendades sain mina vastuseks 22 aastat. Lätlase 2% ja toonane 4% andsid tulemuseks, et palgad ei kohtu kunagi. Juhin tähelepanu, et võrdlus käis kogu Euroopa Liidu keskmise palgaga, mitte Lääne-Euroopa keskmise palgaga, millest euroliitu astudes unistasime. Meie Euroopa katusorganisatsioon ETUC arvutas, et Tšehhil kulub Saksamaa palgakasvule järele jõudmiseks 84 aastat, Taanile 207 aastat ning Norra jääbki püüdmatuks.
Kuigi meie positsioon on täna parem, tuleb meil endalt küsida, kas need eesmärgid, millega euroliitu läksime on veel jõus? Kui on, peame neid selgelt teadvustama ja sihikindlalt tulemuse poole rühkima. Palatõusu hoidmine ja sellele eelduste loomine peab meil olema poliitikute, tööandjate ja töötajate ühine igapäevane pingutus ja koostööobjekt. Paljud mujal äraproovitud lahendused on meil veel täiesti rakendamata.
Tootlikkuse tõus hädavajalik
Euroopa Komisjon ja Eesti Pank on heitnud meile ette, et palgad tõusevad kiiremini kui tootlikkus ja see võib majanduse uppi ajada. Pikas perspektiivis on sellel jutul tõsi taga, lühemas veel mitte nii väga. Tootlikkust saab vaadata ka pikema ajaperioodi jooksul ja näiteks kriisijärgsetel aastatel ületas hoopis tootlikkus palgatõusu.
Üks näitaja, millega majanduses palkade adekvaatsust hinnatakse, on vaadata, kui suur osa majanduskäibest makstakse välja palkadena ja kui suured on kasumid. Selles valguses on Eesti praegu võrdne Soomega (50% SKT-st moodustavad palgad), kuid jääb pikalt maha näiteks Norrast. Euroopa Liidu keskmine on 56%. Ilma tootlikkust suurendamata võime sellest piirist paari aastaga mööda minna ja see võib küll probleeme tekitada.
Alati jääb küsimus, kas palgad kasvavad liiga kiiresti või tootlikkus liiga aeglaselt. Tootlikkus sõltub ainult vähesel määral töötajate käte kiirusest, rohkem uue tehnoloogia kasutuselevõtust, kallimate toodete juurutamisest, tootmisprotsessi optimeerimisest. Kui mitu aastat püsis tootlikkus 1-2% piires, siis viimane statistika tõi positiivse uudise, koos investeeringutega on ka tootlikkus tõusnud lausa 8%. Korrelatsioon on ilmne ja investeeringute üheks käivitajaks kasvanud palgakulu.
Protsessiinnovatsiooni saab teha just koos
Ka Saksamaa ja Rootsi ametiühingud räägivad väga palju tööviljakuse ja palgakasvu tasakaalust. Samas osalevad töötajad ka sealsete ettevõtete juhtimises ja vastutavad koos tööandjatega tootlikkuse tõusu eest. Olgu see mõtlemine uuele toodangule või uutele turgudele, aga eriti sisemise tootmisprotsessi parandamine. Vaadates, kuhu need tööstusriigid ametiühingute-tööandjate koostöös jõudnud on, pole nagu põhjust kahelda, et mudel töötab ja ametiühinguid juhtimiskorrustel karta pole vaja.
Eestis on töötajate juhtimisõigused rakendatud miinimummahus 2006. aasta töötajate usaldusisiku seadusega. Seda tehti Euroopa Liidu survel, muidu poleks me liitu saanud või maksnud võimsaid trahve. Paraku on kuulda tõesti asisest koostoimetamisest vaid üksikutest ametiühingutega kaetud suurettevõtetest. Enam kui 30 töötajaga ettevõtete kohustus rakendada neid minimaalseidki seadusega kohustuslikuks tehtud kaasamismeetmeid, on massiivselt täitmata. Töötajad on sageli kriitilised juhtimise ja majandusotsuste kvaliteedi suhtes, aga ligipääs kaaspanuks puudub. Nii on ka raske tootlikkusest hoolida ja selle eest hoolt kanda.
Alampalk peab olema kõrgem kui maksuvaba miinimum
Palgatõusu teema on aktuaalne teema kogu Euroopas. Meie katusorganisatsioon Brüsselis rõhutab kõigil kohtumistel, et töötajate õiglane tasustamine idas mõjutab oluliselt seda, kas ja kui hästi Euroopa Liit koos püsib ja mis piirkonnast majanduslikus võrdluses saab.
Palkadest rääkides on oluline vaadata, kui suured on palgavahed ja et tõsist täisajatööd tegev inimene ei sipleks vaesuses. Nii on paljud Euroopa riigid jõudnud miinimumpalga kehtestamiseni, mida tihti teevad valitsused, meil ja arenenumates maades tööandjad-ametiühingud. Võrreldes meie alampalka Saksa omaga (1498 eurot), oleme taga 68%. Vaadates lisaks riikide tootlikkust, peaks meie alampalk olema täna vähemalt 625 eurot (mahajäämus 21,6 %).
Viimase viie aastaga oleme olukorda siiski tuntavalt parandanud ja koos tööandjatega tõstnud alampalka keskmiselt 10% protsenti aastas. Märkamatult oleme jõudnud vähemalt Ida-Euroopa esirinda. Meist püüdmatus kauguses oma 805 euroga on vaid Sloveenia, kõik teised, kaasa arvatud Poola, Tšehhi ja Ungari on jäänud selja taha. Paraku on Eestis hinnad kõrgemad ja ostujõult oleme ikka Euroopas tagant kuuendad.
Ametiühingud on seisukohal, et peame ka ostujõult tõusma Ida-Euroopa parimaks alampalga maksjaks ning võtma tasa selle vahe, mis tootlikkuse võrdluses on Saksa miinimumpalgaga. Lisaks leiame, et ka alampalga saaja peaks maksma vähemalt mõne euro jagu tulumaksu ja tööandjad ei tohi kogu tulumaksuvabastusest saadavat kasu (66 eurot kuus) oma tasku pista. Alampalk peab olema kindlasti kõrgem kui maksuvaba miinimum!
Arvamusfestivalil 2017 jätkavad tööturu osapooled argumenteerimist teemal „Kas palgad tapavad Eesti majanduse?“
