Keskkonnaminister Erki Savisaare eilne otsus vähendada riigimetsa raiemahtusid plaanitust väiksemas mahus on suureks abiks Lõuna-Eestile, kus mets toob leiva lauale igale viiendale elanikule. Nüüd aga vajame pikaajalist kokkulepet, et tagada töötajatele palk ja tööandjatele kindlus, kirjutab Eesti Ametiühingute Keskliidu juht Peep Peterson.
Ida-Virumaal oleme valusalt õppinud, kui keeruline on korraldada õiglast üleminekut põlevkivitööstuse vähendamiselt keskkonnasõbralikule ja mitmekülgsele majandusele. Selle käigus mõistsime, kui oluline on hoida sotsiaalsed ja looduslikud probleemid ühel pildil, et me ei asendaks ühte katastroofi teisega.
Nüüd oleme samas olukorras metsa- ja puidusektoriga, millega on Eestis otseselt ja kaudselt seotud ligi 60 000 töökohta. Õnneks oleme me vigadest õppinud – eile otsustas keskkonnaminister Erkki Savisaar vähendada riigimetsa raiemahtusid vähem, kui nägi ette eelmise ministri Tõnis Mölderi viimasel tööpäeval ning ilma igasuguse mõjuanalüüsi ja sektori kaasamiseta allkirjastatud paber. Savisaare otsus, mille eest ta täna meedias kõvasti hurjutada saab, aitab aga kaitsta paljusid maapiirkondades elavaid inimesi töökohtade kaotamise eest ning Eesti elanikke külmade tubade eest. See otsus loob töötajatele vajaliku kindluse sissetuleku osas olukorras, kus meie hinnatõus on üks euroala kiiremaid.
Rohedebatt on muutunud ühekülgseks
Ühtlasi loob eilne otsus soodsa pinnase edasiminekuks. Rohedebatt on oma olemuselt muutunud väga ühekülgseks. Kõiki loodust puudutavaid argumente peetakse sageli vastuvaidlematuks ning kõrvale jäetakse inimeste õigus teenida elatist ning ettevõtete õigust toimetada stabiilses majanduskeskkonnas.
Selleks, et ka pikas plaanis vältida Ida-Virumaa saatust, tuleks puidumaailmas tuua ühe laua taha neli osapoolt – sektoris toimetavad tööandjad, metsandusest sõltuvad töötajad, faktipõhiselt looduse eest seisvad keskkonnakaitsjad ja valitsus.
Nende nelja osapoole vahel peaks tekkima pikaajaline kokkulepe, mis võtab arvesse nii keskkonda, ettevõtjate huve kui ka töötajate sotsiaal-majanduslikku olukorda. Üheskoos tuleks saavutada selged eesmärgid, mis tagaksid kaitse keskkonnale ja Eesti elanikele.
Rohepöörde vajadus on kõigile selge. Metsanduses pole tööstusi, keda peab veenma keskkonnakaitse ja kliimaküsimuste olulisuses, kuid praegu oleme kahetsusväärselt olukorras, kus kliimapoliitilised seisukohad on väga muutlikud ning debatt tuleviku üle lõppeb vaidluse, mitte produktiivse lahendusega. Seetõttu on oluline, et kokkulepe tuleviku osas oleks poliitilise tsükli ülene, et ka erakondadel ei tekiks kiusatust oma valimiskampaaniates kasutada loosungeid, mis kalduks kumbagi äärmusesse – rohepöörde vastu või tööstuste huvisid eirates.
Töötajad vajavad samuti stabiilsust
Keskkonnakaitsjad on korduvalt välja öelnud, et need töökohad peavadki kaduma ja inimesed ümber õppima. Kuid kuhu jääb regionaalpoliitiline mõõde – kas sunnime nad maalt linna kolima või jätame nad sotsiaaltoetuste peale? Kõikidest ei saa äppide arendajaid ning kohalikes omavalitsustes samuti piisavalt töökohti ei jätku. Kas tõesti on valdavalt linnades elavatel või maakodust kaugtööd tegevatel häälekatel aktivistidel maainimesest ükskõik – las inimlaastud lendavad?
Me oleme näinud, kui keeruline ja kulukas on asendada ühte sektorit teisega, mistõttu peab plaan olema stabiilne. Meie töötajad ei saa iga nelja aasta tagant oma karjääriteed ümber korraldada. Ettevõtjad ei saa teha investeeringuid teadmata, mis poliitilised otsused tulevad homme. Juba Ida-Virumaa majanduskeskkonna muutmine võtab aega aastakümneid.
Eestis äärealade sotsiaal-majanduslikest probleemidest oleme rääkinud juba aastaid. Me ei saa lõpmatult ära lõigata sektoreid, kus töötasud on üle piirkonna keskmise, sest inimesed kolivad leibkondadega suurlinnadesse. Seetõttu on oluline, et debati laua taga oleksid esindatud ka töötajad, kelle huvisid tuleb otsuseid vastu võttes arvestada. Sama oluline on kaasata teadlaseid, et teha ekspertiis, mis tagaks keskkonnakaitse ning seaks ühesed teaduspõhised kliimapoliitilised seisukohad.
Sarnased kokkulepped sünnivad juba Soomes, Rootsis ja Saksamaal, kus ei paisata õhku poliitilisi loosungeid enne osapooltega rääkimata. Vaid nii saame teha kindlaks, et head asja tehes ei tule halba kaasa.
