Ille Nakurt-Murumaa hiljutine artikkel ärgitas mõtteid mitmel teemal, tõstatades muuhulgas küsimuse, kas meelepärasel ametikohal alampalka teenivad inimesed on tõesti nõrgad? Sest vaevalt räägib müüjate, valvurite ja käsitööliste ametivalik jõuetusest leida endale suurema sissetulekuga töökoht. Igal töötajal on minu arvates õigus tegutseda meelepärases ametis ilma sildistamiseta või vajaduseta kuust kuusse palgapäeva järel toimetulekutoetust küsida, et tasuda arveid ja osta süüa.
Pooltel väikeettevõtetel on alampalga maksmine osa ärimudelist
Tihti on kuulda, et alampalga tõstmisega kaovad töökohad või ettevõtted on sunnitud uksi sulgema. Tartu Ülikooli uuring neid hirme ei kinnita. Mõju palgatöötajate hõivele on tagasihoidlik ning üle 50 protsendi alampalka maksvatest ettevõtetest on tegutsenud kauem kui kümme aastat. Need on kuni 10 töötajaga väikeettevõtted, mille ärimudelisse on madala töötasu maksmine sisse kirjutatud. Neis töötavad inimesed peaksid silmas pidama, et nende palk ei ületa arvatavasti mitte kunagi riiklikult kehtestatud töötasu alammäära. See aga tähendab töötaja jaoks kas ümbrikupalka või palgavaesust, millega kaasneb püsiv vaesusrisk. Ja tulevikus toimetulekut pärssiv pension.
Alampalga tõus vähendab töötajate ja nende laste vaesusriski
Euroopa Komisjoni 2020. aastal valminud analüüs näitas, et alampalga tõstmine vähendab sotsiaalset ebavõrdsust ja töötajate vaesusriski. Kuigi see võib tähendada mõnes leibkonnas väiksemat toimetulekutoetust, on negatiivne mõju sissetulekule väike ning alampalga tõus toob peredele rahalist kasu.
Samas leiti ka, et alampalga tõstmine 50 protsendini keskmisest palgast mõjutaks 18 protsenti palgatöötajatest ning vähendaks suhtelises vaesusriskis olevate töötavate tööealiste inimeste hulka 22 protsenti. Seekaudu väheneks lisaks alampalka teenivatele töötajatele ka nende peres kasvavate laste vaesusrisk, mis omakorda aitab kaasa ühiskonna üldise heaolu kasvule.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) presidendi Ille Nakurt-Murumaa väide, nagu mõjuks alampalga kiire kasv hukatuslikult siseturul tegutsevatele väikeettevõtetele, tugineb seega savijalgadel ning lisaks on riikliku töötasu alammäära tõusul ka oluline vaesusriski vähendav mõju.
Alampalga kokkuleppijad on kirjas töölepingu seaduses
Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) juhina kinnitan ka, et lepime 2025. aastaks tööandjatega kokku töötasu alammäära, mis on enamikele väikeettevõtjatele jõukohane ja arvestab olukorraga tööturul. EVEA juhid võivad seega rahulikult magada, sest nende huvidega on arvestatud.
Nimelt leppisime tööandjatega alampalga pikaajalise kasvutempo kokku juba 2023. aastal allkirjastatud hea tahte lepingus. Soodsate majandustingimuste korral jõuame Eestis alampalgaga 50 protsendini keskmisest brutopalgast järgmise kolme aastaga. Ametiühingujuhina olen rahul, et Sotsiaaldemokraatlik erakond toetab alampalga tõusu, kuid juhtohjad on sotsiaalpartnerite käes – Ametiühingute Keskliit otsustab koos tööandjatega töötasu alammäära kord aastas, sõlmides nendega kollektiivlepingu.
Mis puudutab ametiühingute ja tööandjate alampalga kokkuleppe õiguslikku alust, siis töölepingu seadus on selles osas konkreetne – § 29 lõige 51 ütleb, et Vabariigi Valitsus lähtub töötasu alammäära kehtestamisel Tööandjate Keskliidu ja Ametiühingute Keskliidu vahel sõlmitud kollektiivlepingust. Seega on erinevalt EVEA hinnangust senine alampalga kokkuleppe sõlmimise praktika igati õiguspärane.
Kui artikli alguses rääkisin Ille Nakurt-Murumaa artikli lugemisel tekkinud mõtetest, siis kohtudes EVEA esindajatega on minu jaoks alati jäänud õhku küsimus, kellena EVEA end määratleb – kas töötajate või tööandjate esindajana? Ametiühingute juhina kutsungi Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni määratlema end tööandjana, et Tööandjate Keskliidul oleks võimalik neid alampalga läbirääkimistel ja ka teistes küsimustes esindada.
Foto: Tiit Mõtus
