Kujutage ette, et palgapäeval tuleb taas võtta paber ja pliiats ning hakata arvutama. Kõigepealt üür ja kommunaalkulud, siis toit ja transport. Kas lapse huviringi jaoks ka midagi üle jääb? Aga kui tal on vaja uusi talvesaapaid või tuleb endal minna hambaarsti juurde? Tuhandete Eesti inimeste jaoks pole see kujuteldav olukord, vaid igakuine tegelikkus. Kuidas elu miinimumpalgaga välja näeb, kirjutas “Õhtulehes” Ametiühingute Keskliidu poliitikasekretär Jaan-Hendrik Toomel.
Nii elavad paljud müüjad, koristajad, hooldajad ja teised inimesed, kelle tööta meie igapäevaelu ei toimiks. Riigi jaoks võib miinimumpalk olla number statistikas, aga töötaja jaoks sõltub sellest tema pere toimetulek.
Tööl käimine peab võimaldama ära elada
Eestis on miinimumpalga saajaid olnud aastaid umbes 21 000. Kui arvestada ka neid, kelle palk on miinimumist kuni kümnendiku võrra kõrgem, on selliseid töötajaid keskmiselt 34 000 aastas. Miinimumpalga tõus võib mõjutada ka kõrgemaid palku ja sageli sõltub selle suurusest terve pere eelarve.
Ametiühingud on kindlal seisukohal, et inimene, kes töötab täiskohaga, peab oma palgaga ära elama. Punkt.
Miinimumpalk kaitseb nii töökogemuseta noori kui ka neid, kellel pole erioskusi. Kuid see pole lihtsalt määrusega kinnitatud madalaim töötasu, mida on lubatud maksta. Eesmärk on tagada, et tehtud töö eest makstav palk kataks töötaja põhivajadused, nagu eluase, toit ja tööl käimise kulud. Et ta saaks osta lapsele jalanõud ja et ootamatult suur arve ei lööks pere eelarvet uppi. Väikese palga puhul võib isegi mõnekümneeurone erinevus hakkamasaamist palju mõjutada.
Kui raha napib, lükatakse sageli edasi ka vajalikke kulutusi, näiteks hambaarsti juurde minekut. Tervise Arengu Instituudi andmetel külastas 2025. aastal hambaarsti Tallinnas 311 286 ja Ida-Virumaal 42 728 vähemalt 15-aastast inimest. See tähendab, et Tallinnas käis hambaarsti juures ligi seitse inimest kümnest (68%), Ida-Virumaal aga vaid kolm kümnest (33%).
Erinevuse põhjuseid võib olla mitu, kuid üks oluline tegur on inimeste sissetulek. Ida-Virumaal on keskmine palk pealinna omast märksa madalam ning madalapalgalisi töötajaid palju. Üks asi on loobuda meelelahutusest, hoopis teine aga vajalikust arstikülastusest.
Kui palgapäev ei leevenda töötaja rahamuret
Liiga väike miinimumpalk ei piira üksnes hambaarsti külastust. Pidev mure järgmise palgapäevani hakkamasaamise pärast mõjutab tervist, meeleolu ja suhteid lähedastega. Rahapuudusest sündinud pinge võetakse õhtul koju kaasa.
Mõni töötaja püüab olukorda parandada teise või isegi kolmanda töökoha lisaks võtmisega. Sissetulek kasvab, kuid puhkamiseks, lastega tegelemiseks ja lähedastega koos olemiseks jääb talle aega aina vähem. Pikapeale kurnab selline elu nii keha kui vaimu. Täiskohaga töötamine, ka miinimumpalga eest, peaks tagama inimesele piisava aja puhkamiseks ja raha ära elamiseks. Koos kindlustundega.
Kas miinimumpalga tõstmine teeb ettevõtetele liiga?
Tööandjad küsivad õigustatult, kust leida raha kõrgemate palkade maksmiseks. Väiksematele ettevõtetele võibki see keeruline olla. Tihti kardetakse nii kulude kasvu kui töökohtade kadumist, eriti maapiirkondades.
Ametiühingud võtavad ettevõtjate muresid tõsiselt ja mõistavad, et miinimumpalga tõus peab arvestama majanduse olukorraga. Kui ettevõtte kulud kasvavad, tuleb otsida lahendusi. Ent samamoodi vajab lahendust olukord, kus täistööajaga töötaja palk ei kata isegi tema põhivajadusi. Miinimumpalk on inimese sissetulek ning ettevõtte elujõulisus ei saa põhineda töötajate vaesusel.
Miinimumpalga tõus ei tähenda automaatselt töökohtade kadumist. Tartu Ülikooli 2021. aasta uuringus leiti, et varasem miinimumpalga tõus ei ole Eestis töökohtade arvu märkimisväärselt mõjutanud. Ettevõtteid hoiavad töös inimesed ning neil on õigus saada enda loodud väärtusest õiglane osa. Ametiühingud on kindlal seisukohal, et tööandjad peavad madalapalgaliste töötajate panust väärikalt tunnustama ja neile õiglast tasu maksma. Palka, mis võimaldab ära elada!
Ametiühingud peavad oluliseks piisavat ja etteaimatavat miinimumpalga tõusu. Ettevõtted saavad nii oma kulusid planeerida ning töötaja saab kindlustunde, et palk ei jää elukallidusele aina jalgu. Just seetõttu peab miinimumpalk tõusma ehk enamgi kui hinnad. Loeb see, mida töötaja oma palga eest endale ja oma perele tegelikult lubada saab. Kui majandus kasvab ja tootlikkus paraneb, peab sellest töötaja oma osa saama.
Miinimumpalga läbirääkimised puudutavad tuhandeid töötajaid
Eestis lepivad miinimumpalga kokku Ametiühingute Keskliit ja Tööandjate Keskliit, kes esindavad vastavalt töötajate ja tööandjate huve. Üleriigilise kollektiivlepinguga kokku lepitud palgamäära kinnitab hiljem valitsus oma määrusega.
Kolm aastat tagasi allkirjastasid Tööandjate Keskliit ja Ametiühingute Keskliit hea tahte kokkuleppe, millega seadsime koos eesmärgiks tõsta miinimumpalk 50 protsendini Eesti keskmisest palgast.
Eelmisel aastal oli miinimumpalk 886 eurot kuus, tänavu 946 eurot ehk vaid 60 eurot rohkem. Ametiühingud soovisid suuremat tõusu. Põhjus oli lihtne – töötajate igapäevased kulud ei vähenenud sellest, et ettevõtete hinnangul ei läinud neil veel piisavalt hästi. Eesti majandus oli taas kasvuteel, kuid tööandjad venitasid miinimumpalga kokkuleppe sõlmimisega kuid.
Ametiühingud lähevad järgmise aasta miinimumpalga läbirääkimistele eesmärgiga liikuda kokku lepitud sihi poole kiiremas tempos ning kaitsta töötajate miinimumpalga ostujõudu.
Lõppude lõpuks käivad läbirääkimised selle üle, millist elu elab Eestis inimene, kes käib iga päev tööl. Täiskohaga töö peab võimaldama töötajal väärikalt toime tulla ja oma elu ära elada.
