Eesti töötajate ja kõigi ametiühingute poolt teravat vastuseisu leidnud töölepingu seaduse muudatused saadeti presidendi poolt küll uuesti Riigikokku arutamisele, kuid võeti siiski täiskogul veebruari alguses vastu. Töölepingu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus jõustus 13. veebruaril 2026. aastal.

Seadus võimaldab veebruarist sõlmida tööandjal töötajaga paindliku tööaja kokkuleppe, millele on seaduses kehtestatud eraldi nõuded. Kokkulepe tuleb sõlmida kirjalikult ja töötaja tunnitasu peab olema vähemalt 1,2kordne töötasu alammäär tunnis, töötajale peab tagama vähemalt kümme tundi tööd nädalas ning lisatunde võib lisada vaid töötaja kirjalikul nõusolekul (kuni 30 töötundi nädalas). Arvestusperioodi lõppedes peab tööandja esitama töötajale graafiku, kus on selgelt välja toodud nii perioodi kokkulepitud töötunnid, lisa- kui ületunnid.

Presidendi sõnul sooviti seadust peale vastuvõtmist sisuliselt muuta, mistõttu pidas ta vajalikuks seaduse Riigikogus uuesti arutamist ning põhiseadusega kooskõlla viimist. Uuel arutelul lisas täiskogu seadusesse töötaja õiguse paindliku tööaja kokkuleppest keelduda.

Seadus ei sätesta, mis ajast seitsmepäevast perioodi lugema hakatakse. Tööandja võib lugeda seitsmepäevase perioodi algushetkeks vaadeldava perioodi esimese vahetuse algusaja. Oluline on seejuures, et mistahes seitsmepäevase ajavahemiku jooksul on töötajale tagatud 48 või 36 tundi järjestikust puhkeaega. Iganädalase puhkeaja võimaldamist seitsmepäevases perioodis saab kontrollida aga kellaajalise täpsusega, alates eelmise iganädalase puhkeaja lõpust.

Kontoritöötaja, kelle tööaeg on nt esmaspäevast reedeni kl 9–17, peab seitsmepäevase ajavahemiku jooksul saama järjestikust puhkeaega vähemalt 48 tundi. Summeeritud tööajaga töötavatele inimestele peab tööandja võimaldama nädalas vähem puhkust ehk vähemalt 36 tundi järjest. Iganädalane puhkeaeg hõlmab ka igapäevast puhkeaega ning teistsugused kokkulepped on tühised.

Seitsmepäevase perioodi puhkeaega saab kontrollida kellaajalise täpsusega

Seadus eeldab, et iganädalane puhkeaeg on laupäev ja pühapäev, kuid töötaja ja tööandja võivad kokku leppida ka teisiti. Summeeritud tööaja arvestuse korral on iganädalase puhkeaja periood reguleeritud tööajagraafikuga ja võib olla erinevatel päevadel, kuna töötaja võib töötada ka laupäeviti ja pühapäeviti.

Tööinspektsioon kirjeldab Tööelu portaalis, et kui töötaja töövahetuse pikkus oli 24 tundi, peab ta sellele järgnevalt saama järjestikust puhkeaega 22 tundi (11 tundi igapäevane puhkeaeg + 13 tundi ületavad 11 tundi) ning alles pärast nimetatud katkematut puhkeaega võib töötaja uuesti tööle asuda.

Näiteks: kui vahetus, mille pikkus on 24 tundi lõppeb reede õhtul kell 20, saab töötaja tööle asuda peale igapäevast puhkeaega, mis on 11+11 = 22 tunni möödudes ehk laupäeva õhtul kell 18 ning iganädalase puhkeaja korral saab töötaja tööle asuda 11+36 = 47 tunni möödudes ehk pühapäeva õhtul kell 19.

Ametiühingu hinnangul on paindliku tööaja kokkuleppega töötamine riskantne

Veebruarist kehtima hakanud töölepinguseaduse muudatused suurendavad küll tööandjate paindlikkust tööaja korraldamisel, kuid suurendavad riske töötajate jaoks. Eelkõige tähendab iganädalase puhkeaja lühendamine 36 tunnini seda, et summeeritud tööajaga töötajate taastumisaeg on varasemast lühem. See võib pikema aja peale suurendada väsimust ja töökoormusest tulenevaid terviseriske, rääkimata näiteks praaktoodangu hulga suurenemisest tööstuses.

Paindliku tööaja kokkulepped aitavad küll paremini sobitada töö- ja eraelu või töötamist ja õpinguid, – kuid praktikas võib töötaja sattuda sundolukorda. Kuigi seadus nõuab töötaja kirjalikku nõusolekut ja annab õiguse kokkuleppest keelduda, ei pruugi see alati välistada kaudset survet kokkuleppega nõustumiseks, eriti ebakindlates töösuhetes.

Samuti annab seitsmepäevase puhkeaja arvestuse paindlikkus tööandjale suurema kontrolli tööaja planeerimisel, kuid võib muuta töötajate jaoks keerulisemaks oma puhkeaja tegeliku kasutamise ja õiguste järgimise jälgimise. See võib omakorda viia olukorrani, kus puhkeaeg on küll näiliselt tagatud, kuid jaotub perioodile töötaja jaoks ebamugavalt või ebaregulaarselt.