Kadri Kangur, PRO Ametiühingu esimees, kirjutab koondamistest IT- ja telekomisektoris, millest viimasel nädalal järjest on teatatud. Esmapilgul on lihtne öelda, et põhjuseks on tehisintellekt, automatiseerimine või vajadus muutuda efektiivsemaks.

Aga vaadates, milliseid töökohti kaotatakse, ei ole pilt nii lihtne. Koondatakse mitte ainult klienditeenindajaid, vaid ka insenere, IT-spetsialiste, arendajaid ja programmeerijaid – inimesi, kelle tööd on seni peetud pigem tehnoloogia arengust võitvaks kui kaduvaks.

Aastaid oleme töötajatele öelnud: õpi ja arene, omanda paremad oskused ning saad kõrgema palgaga töö, kus ei pea iga kuu arvutama, kuidas miinimumpalgaga toime tulla.

Nüüd näeme, et ka hea haridus ja kõrge kvalifikatsioon ei anna enam kindlust, et sinu töökoht homme alles on.

Kas tööandja mõtleb vahel ka sellele, et homme võib samas olukorras olla tema ise või tema lähedane? Kas kiire koondamine toob ettevõttele tingimata edu? Oleme aastaid rääkinud, et tark tööandja investeerib oma inimestesse. Kuhu see põhimõte nüüd jääb?

Tööandjad räägivad pidevalt tööviljakuse kasvust ja suuremast lisandväärtusest. Aga töötaja ei saa neid üksi kasvatada. Selleks on vaja head töökorraldust, tehnoloogiat, investeeringuid ja juhtimisotsuseid.

Kui tehnoloogia võimaldab tööd teha kiiremini ja targemalt, siis miks peab esimene tulemus olema inimeste arvu vähendamine?

Targem töö ei peaks automaatselt tähendama vähem töötajaid

Kas tööandja saab olla kindel, et suur ümberkorraldus hakkab päriselt paremini toimima? Ja kas pärast inimeste koondamist jääb alles piisavalt inimlikku pilku, kogemust ja otsustusvõimet, et tehnoloogia tehtud otsuseid kontrollida, suunata ja vajadusel muuta?

Kui hea töö, kogemus ja pidev enesetäiendamine enam töökohta ei kaitse, siis mis kaitseb?

Tehnoloogia arengut ei saa ega peagi peatama. Küsimus on selles: kes arengust võidab? Kas ainult ettevõte või peaks sellest võitma ka töötaja – parema töökorralduse, ümberõppe, suurema turvatunde või lühema tööaja kaudu?

Ka kõrge palgaga ja kvalifitseeritud töötaja vajab võimalust oma häält kuuldavaks teha. Kahjuks tekib see vajadus sageli alles siis, kui koondamisteade on juba käes. Siis on otsuste mõjutamiseks tihti juba hilja.

Seepärast tasub mõelda enne, mitte pärast. Eriti neil, kes täna veel usuvad, et neid see ei puuduta.

Üksi võib olla väga hea töötaja. Koos on töötajatel hääl – enne, kui töötajaid puudutavad otsused on juba langetatud.