Kuigi võimuvahetusega kaasnenud positiivne ootusärevus on asendunud palju realistlikuma tõehetkega, tasub ikka üle korrata, mida Jüri Ratase valitsuselt ootame.
Maksuameti ja teiste statistikat uurides on selge, et enamuse eestimaalaste jaoks on isiklikus plaanis suurimaks mureks palgarahaga toimetulek. Kuigi aritmeetiline keskmine kõrgub juba üle 1100 euro, peab enamus töötegijaid toime tulema palgaga alla 850 euro kuus, neist omakorda suur osa üpris miinimumpalgalähedase summaga. See on juhtivaid põhjuseid, miks noored otsustavad välismaise töö kasuks, vanemad loobuvad vahel töötamisest sootuks.
Kättesaadav palganumber peab tõusma kiiremini
Uue valitsuse pakutud lahendus tulumaksuseaduse muutmiseks läheb selles mõttes naelapea pihta. Arvutuslikult tõstab see palgaskaala allosas inimeste reaalseid sissetulekuid pea 15 protsenti. Kui sama tulumaksusüsteem kehtiks täna, oleks näiteks miinimumpalka saava töötaja netosissetulek 430 eurot praeguse 365 euro ja 62 sendi asemel. Kui just autot vahetama ei pea või pole tegu suure õllesõbraga, peaks enamus sellest jõudma toidu või eluaseme kohendamise eelarvesse, vajaduste nimekiri on tavaliselt pikk.
Tihti jagavad pered oma eelarve päevade peale ära. Pisut üle 2 euro võitu päevas on väikeseks abiks, aga sugugi mitte piisav summa. Seepärast ootame valitsuselt tuge ka alampalgaläbirääkimisteks. 2017. aasta number on kokkuleppel tööandjatega lukku löödud 470 euro peal (1,30 eurot päevas lisaks), kuid ilmselt juba kevadel alustavad ametiühingud uusi läbirääkimisi järgmiste aastate osas. See on koht, kus lisaks valitsusele vajame ka töötajate laia praktilist tuge ühiste taotluste selgitamisel tööandjatele.
Valitsuse roll parema miinimumpalga tagamisel on jälgida, et läbirääkimised kulgeksid konstruktiivses õhkkonnas ning maksu- ja tööõigus võimaldaksid efektiivset ja usalduslikku toomisprotsessi. Nimelt tuleb kõrgem alampalk ju ühise pingutusena majanduslikult välja teenida, aga seda on raske teha, kui tööõiguse ei suuda arvestada sektorite eripäraga ning näiteks tööajakorraldus on sama bussijuhile, õpetajale, kodutöötajale, teadlasele ja teehooldajale. Osalt majandusliku otstarbekuse ja enamgi veel töötajate turvatunde tagamiseks tuleb valitsusel avada töölepinguseadus läbirääkimisteks ja sinna muudatused sisse viia.
Õppimata jääme tööta
Ametiühingud ei väsi kordamast, et ilma pideva õppeta pole meil lootust oma palku pikalt kasvatada ja ka töö hoidmine pensionini on pea võimatu. On räägitud 70 protsendi töökohtade kadumisest või vähemalt olulisest muutumisest. Enamusele on seda tõde üpris ärritav kuulata, sest argipäevas ju ei ole enamasti seda aega ja rahagi, et õppimisele isegi mõtlema hakata. Juba töötuksjäänuna tuleb Töötukassa appi, aga siiski kipuvad kursused lühikeseks jääma ja reaalselt koolitusele pääseb parimal juhul kolmandik.
Just praktiliste takistuste kõrvaldamiseks õigeaegse õppimise teelt oleme saavutanud tööandjate ja valitsusega kokkuleppe, et juba tuleva aasta maist hakkab Töötukassa toetama ka töötajate koolitamist ammu enne nende töötuksjäämist. Esialgu on plaanis investeerida 3 miljonit eurot, hiljem tõusevad summad 17 miljonini, kuid siiski pakub see esialgu abi vaid riskirühmadele. Eesmärk peaks olema aga see, et Eestis ei leiduks töötegijat, kes viimase viie aasta jooksul poleks istunud koolipingis ja midagi sisukat juurde õppinud. Selle nimel tuleb meil aga valitsuse ja tööandjatega on üsna keskendunult edasi töötada.
Kõik jõud tervise kaitsele
Kuigi õlleaktsiisi tõus pole just uue valitsuse kõige populaarsem algatus, teenib see seda eesmärki, et me ka tegelikult pansionieani vastu peaksime ja seda piisava tervise olemasolul ka nautida saaksime. Alkohol on üks suuremaid Eesti inimese terviseriske, aga kaugelt mitte ainuke. On neid ka toitumisharjumustes (suhkrud, rasv) ja väheses liikumises.
Ametiühingutele paistavad aga kõige paremini silma ebatervislikud või ohtlikud töötingimused. Vahel tõrjutakse meie ettepanekuid tõhusa töötervishoiusüsteemi juurutamiseks väitega, et tulevikutöö on kontorites. Paraku on jätkuvalt vaja sadu tuhandeid töötegijaid ka väljaspool kontoreid. Nende tervis oleks välismaal töötades kordades paremini kaitstud. Tunnistada tuleb ka terviseriske kontorites. Lisaks ebatervislikule istumisele lisandub sageli stress, mida tuleb meil teadlikult haldama hakata ja just tänasel valitsusel on kõige suurem tõenäosus midagi praktiliselt ära teha.
Tulevikumuusika taustal ei maksa unustada, et täna käivad tuhanded töötajad haigena tööl julgemata end kodus korralikult terveks ravida. Samuti nõuab tervishoiusüsteemis õige arstini jõudmine suurt visadust ja aega. Naljatades – hea arstiabi saamiseks peab patsiendil olema raudne tervis. Üks asi on leida tervishoidu tublisti lisaraha, aga teine asi on ehitada süsteem ka korralduslikult ümber lihtsamaks, patsiendile kergemini ligipääsetavaks.
Kuigi ametiühingud ilmuvad sagedamini uudistesse oma suurte streikidega, on meie põhiloomus ülesehituslik. Nii seisame me kirjeldatud eesmärkide eest vajadusel ka tänaval, parema meelega aga konstruktiivselt läbirääkimislaua taga. Tahame olla valitsusele igakülgselt toeks, et nende töötajasõbralikkus realiseeruks konkreetsetes näitajates – töötasu, tervis, teadmised.
