Ülikoolidel on rahvusvaheliselt hierarhiliste ja konkurentsile orienteeritud institutsioonide maine, mistõttu töötajate huvide kaitsmine on seal iseäranis aktuaalne. Sellest, kuidas seda teevad Eesti akadeemilised ametiühingud, rääkisid “Õpetajate Lehele” Tallinna Ülikooli Ametiühingu tegevjuht Erle Neeme, TalTechi Ametiliidu esimees Vladimir Viies ning Tartu Ülikooli Ametiühingu juhatuse esimees Ruth Tammeorg.
Rain Soosaar, kes akadeemiliste ametiühingute juhtide räägitu kirja pani, nentis, et ametiühingute tööpõld on lai, kuid mõndagi on nad töötajate heaolu parandamisel siiski ka saavutanud.
Vähe liikmeid
Ametiühingud pole õigupoolest meie akadeemiliste töötajate seas kuigi populaarsed. Näiteks Tartu ülikoolis töötab üle 4500 inimese, kuid ametiühingusse kuulub vaid veidi üle 200 liikme. Neistki on osa juba pensionile jäänud. Tallinna ülikooli enam kui tuhandest töötajast kuulub ametiühingusse 114. Maaülikoolis ja kunstiakadeemias ei tegutse ametiühinguid praegu aga üldse. Selline olukord ei tulene mitte niivõrd ülikoolide eripärast, kuivõrd ühiskondlikust taustast. Teemat uurinud Epp Kallaste hinnangul kuulus 2019. aastal ametiühingusse vaid 5–6% kõigist Eesti töötajatest. Mõnevõrra suurem oli see osakaal kõrgharidusega ja üle 50-aastaste töötajate seas (mõlemal juhul 7–9%, vt tinyurl.com/55tbedbk).
Uute liikmete värbamine oli kõigi küsitletute jaoks oluline eesmärk ja selleks tuleb teha selgitustööd. “Ametiühingu jõud tuleb selle liikmete hulgast ja panusest, millest omakorda sõltub, kuivõrd suured on tema ressursid ja võimalused,” nendib Neeme. Tammeorg aga rõhutab: “Ametiühingud seisavad kõigi töötajate heaolu eest. Seepärast on tarvis ametiühingu liikmeid väga tunnustada, sest ametiühingu võidud laienevad kõigile töötajatele.”
Vähese huvi taga ametiühingute vastu usutakse olevat eelkõige ajalooline pärand. Tammeorg meenutab, et Nõukogude ajal oli ametiühing lihtsalt kommunistliku partei ja asutuse juhtkonna käepikendus, kes jagas hüvesid, ent ülemustele vastuvaidlemist endale lubada ei saanud. Neeme lisab, et ka 1990. aasta üleminekuperioodi kogemuste tõttu võivad Eesti inimesed ametiühingute suhtes skeptilised olla.
Lisaks ei soodusta ametiühinguliikumist akadeemilise töö eripärad. Neeme sõnadega: “Ülikoolid on üsna hierarhilised organisatsioonid ning karjäär sõltub sageli juhendajate, projektijuhtide või juhtkonna hinnangutest. See võib muuta inimesed ettevaatlikuks kollektiivsete seisukohtade väljendamisel.” Teiseks takistab akadeemiliste töötajate solidaarsust tema sõnul töö individuaalne iseloom ning pidev võistlemine grantide, projektide ja publikatsioonide pärast.
Vladimir Viies lisab sellele veel asjaolu, et meie ülikoolides töötab palju välismaalasi, kelle liitumist ametiühinguga takistab keelebarjäär ja siinse tööõiguse vähene tundmine. Pealegi olevat töötajad ülikoolides sageli tööga nii ülekoormatud, et ei leia ühistegevusteks lihtsalt aega.
Ebakindlus ja ülekoormus
Ülikoolide tööelu suurim kitsaskoht on küsitletute hinnangul aga projektipõhisest töökorraldusest tingitud vähene töökohakindlus. “Kui inimesed peavad enda ja oma töörühma palgaraha saamiseks pidevalt projekte taotlema – tegevus, mille õnnestumise tõenäosus on 10% –, saab igaüks aru, et see on suure tööstressi allikas,” nendib Tammeorg.
Viies rõhutab, et eriti halvas olukorras on noorteadlased. Suurem osa neist töötab paariaastaste projektipõhiste töölepingutega, ilma et neil oleks aimu, kust leida järgmine töökoht. “Täiendavat ebakindlust tekitab tõsiasi, et akadeemiline karjäärisüsteem on olemuselt püramiid, kus süsteemi sisenejaid (st doktorante) on palju, kuid väga vähesed jõuavad tippu, st tsensuuriaja professoriteks,” nendib ta. Tõsi, hilisemas karjääris on teadustöötajal siiski märksa kergem ja tema töökohakindlus võib mõnikord olla suuremgi kui erasektoris.
Ent suuremat osa akadeemilisi töötajaid ühendab töökohustuste rohkus ning sellest tingitud ülekoormus. “Akadeemilises töös eeldatakse korraga teadustööd ja publitseerimist, õpetamist, juhendamist, pidevat granditaotluste kirjutamist, eriala propageerimist jne,” loetleb Viies. Sama meelt on Neeme, kelle sõnul võib lõputu tasakaalu otsimine õppe-, teadus- ja administratiivtöö vahel kergesti lõppeda läbipõlemisega. Ta lisab: “Viimaste aastate jooksul teiste kõrgkoolide töötajatega suheldes tulevad välja väga sarnased probleemid: ebaõiglane töökoormuse jaotus, töö juhuslikuks muutmine, ebaõiglane kohtlemine töökohal ja juhtide vähene kompetentsus.”
Koostöö tööandjatega
Olukorras, kus ametiühingutel on liikmeid ja ressursse vähe, sõltub nende tegevuse edu suuresti organisatsioonilisest võimekusest ja konstruktiivsete suhete loomisest tööandjaga. See on Neeme sõnul iseloomulik ka 1992. aastast tegutsenud TLÜ ametiühingule. “Meie järjepidevuse peamised tugevused on diskreetsus, usaldus, professionaalsus, ausus, hoolivus ja psühholoogiliselt turvalise suhtlusruumi loomine,” loetleb ta.
Ajakirjanikuga suheldes ametiühingutegelased oma ülikoolide juhtidele erilisi etteheiteid ei teegi. Pigem tõstavad nad esile nende vastutulelikkust. Tartu ülikooli ametiühing tunnustab näiteks personaliosakonna panust tööheaolu küsimustega tegelemisel ja ootab juhtkonnalt töökohakindluse parandamist ülikoolis. Veel on ametiühing tõstatanud töötajate võrdse kohtlemise, juhtivtöötajate ebakohase käitumise, erivajadustega üliõpilaste õpetamise ja muid küsimusi. Edaspidi on kavas keskenduda atesteerimise ja arenguvestluse hea tava teemale. Täpsema ülevaate TÜ ametiühingu tegevusest saab selle teaberikkalt kodulehelt union.ee.
Neemegi tõstab esile positiivseid muutusi nii mõneski Eesti kõrgkoolis. Selle aluseks on muu hulgas ametiühingute ja kõrgkoolide vahel sõlmitud kollektiivlepingud. Näiteks Tallinna ülikoolis on töötajad tänu sellele saanud mitmeid soodustusi töötingimuste, tasustamise ja puhkuste osas. Samuti on ette nähtud nende kaasamine töökorraldust puudutavate küsimuste otsustamisse. Peagi algavad uued läbirääkimised kollektiivlepingu tingimuste üle TLÜ uue rektori Priit Reiska ja tema meeskonnaga.
Nende laadist ja sisust võib aimu saada TLÜ ametiühingu Facebooki postitusest 2. veebruaril tollaste rektorikandidaatidega toimunud kohtumise kohta. Mainitakse, et “õhkkond oli pingeline, aga konstruktiivne”, publiku küsimused aga “teravad ja asjalikud”. Käsitletud teemade hulka kuulusid töökoormus, tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud juhtimise tasakaal, sõltumine välisest rahastusest ning kommunikatsiooni puudujäägid. “Üks on kindel – muutused on tulemas! Kas nad on piisavalt julged ja uuenduslikud, seda näitab aeg,” resümeeritakse postituses.
Muutuste vajadus
Riigi suhtes on ametiühingutel aga põhjust rahulolematuseks. “Eesti seadused võiksid ametiühingute tegevust rohkem soosida, sest rahulolev töötaja, kelle seisukohtade ja arvamusega arvestatakse, on nii asutusele kui kogu riigile suur väärtus,” rõhutab Ruth Tammeorg.
Ka Viies on riigi poliitika suhtes kriitiline. Tema sõnul olid akadeemilised ametiühingud pärast taasiseseisvumist praegusest märksa tugevamad. Siis aga kaotati 2005. aastal ametiühingu liikmemaksu tulumaksuvabastus. Lisaks anti 2007. aastal töötajate usaldusisikule õigusi, mis varem olid kuulunud ainult ametiühingule. Need sammud vähendasid Viiese hinnangul töötajate motivatsiooni ametiühingusse kuuluda.
Refereeritud “Õpetajate Lehest”
