Täna seisin Riigikogu ees koos ligi kahesaja inimesega. Nad kõik olid meeleavaldusel ühte meelt, et töölepinguseaduse muudatuste eelnõu, mida valitsus müüb Eesti inimestele “paindlikuna”, tähendab töötajate jaoks vaid ebakindlust.

Paindliku tööaja kokkulepe kõlab paberil töösuhtena, mis annab töötajale justkui rohkem valikuid. Tegelikkuses tähendab see, et töötaja töötab ühel nädalal 40 tundi ja järgmisel vaid 10 – teadmata, mis teda ees ootab. Niisugune mudel lükkab ettevõtlusriski tööandjalt, kes ettevõtlusest kasumit teenib, töötaja kanda. Inimesele, kelle palk võib kuust kuusse kõikuda nagu ilmaennustus.

Valitsus lubab töötajatele suuremat otsustusvabadust ja töölepinguid võlaõiguslike lepingute asemel. Isegi kui sul on tööleping, ei võimalda 10-tunnise töönädala eest saadav kuupalk 266 eurot sul ära elada. Kas keegi Riigikogus väidab tõsiselt, et sellise palgaga on võimalik ilma toimetulekutoetust taotlemata hakkama saada? Et sellega saab lapsi kasvatada? Arveid maksta?

Eriti küüniline on, et “paindlikkust” müüakse just neile, kellel valikuid tööturul kõige vähem: üksikvanematele, noortele ja vähenenud töövõimega inimestele. Need töötajad, kes vajavad päriselt turvalist töösuhet, mitte kaunilt jutumulli pakendatud paindlikkust.

Euroopa kogemus näitab selgelt, kuhu sellised tööturumudelid viivad. Need viivad ebastabiilsete sissetulekuteni, nõrga sotsiaalkaitseni ja suurema vaesuseni. Töötajad elavad teadmatuses, kui palju nad järgmisel kuu palka saavad. See pole mitte tulevikutöö, vaid tööturu tagasi viimine 20. sajandi ebakindlusse.

Veelgi murettekitavam on, et kui neli aastat tagasi pilootprojektis viidi sisse tingimused, mis kaitsesid töötajat, kadus tööandjatel muutuvtunniga lepingute sõlmimise vastu huvi. Seega – mida vähem töötajaid kaitsvaid tingimusi, seda rohkem on tööandjad valmis mudelit kasutama. Just siin selgubki, kelle huve see eelnõu tegelikult teenib. Ettevõtjate huve töötajate õiguste arvelt.

Kui Riigikogu liikmed hääletavad selle eelnõu poolt või jätavad jälle hääletamata (mis on sisuliselt üks ja sama), peaksid nad suutma ka selgitada, kuidas elada ära 266 euroga kuus. Eesti töötajad väärivad stabiilset töösuhet, tööaega ja töötasu ning paindlikkust, mis jätab talle valikud, mitte ei võta neid ära.