Akadeemilised ametiühingud saatsid eile Eesti Teadusagentuurile pöördumise, milles nad toovad välja konkreetsed meetmed, mida lisarahastuse juures rakendada, et efekt Eesti teaduse arengule oleks maksimaalne.<\/p>\n
Akadeemiliste Ametiühingute eesistuja Triin Roosalu sõnul algab teadus teadlastest ja edukaks toimimiseks peab see väljenduma ka rahastusmudelis: „Olukord, kus teadlase grandita jäämine võib jätta ta ka palgast ilma, ei ole jätkusuutlik ning teaduse otseselt ja lühiajaliselt Eesti majandust teenima panek ei ole teaduspoliitika ainus eesmärk.“<\/p>\n
„Teaduse lisaraha kasutamine peab viima teadlaste palkade suurenemiseni võrreldes keskmise palgaga ja teadlaste arv peab senise langustrendi asemel hakkama tõusma,“ sõnas Roosalu lisades, et 1000 elaniku kohta on täna Eestis avalikus sektoris teadlasi pea veerandi võrra vähem kui näiteks Soomes.<\/p>\n
Teise teravama probleemina on pöördumises märgitud teaduse jätkuv liigne projektipõhisus, mis vähendab märkimisväärselt teadlaste turvatunnet, ei lase sageli tegeleda laiemalt oluliste küsimustega ning pärsib pikaajaliste eesmärkide saavutamist. Grantide rahastamisprotsent (praegu vaid ca 10%) peab oluliselt kasvama ja aastaks 2020 peab tunduvalt vähenema projektipõhine osa avaliku sektori teadlaste rahastamisel.<\/p>\n
Teadustöötajate ettepanekute järgi peaks rahastusprotsessi käiku jälgima Teadusagentuur, paralleelselt tuleb monitoorida rahastuseesmärkide saavutamist ning monitoorimisse peavad olema kaasatud ka ametiühingud, Teaduskoda ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia kui akadeemiliste töötajate esindusorganisatsioonid.<\/p>\n